Sisukord  : 
Lasteaiast Rühmad Õppetöö Menüü Aitäh Kontakt

Uudised

Personal

Hoolekogu

Kodukord

Ajalugu

Lapsevanemale

Lastevanemate tasu

Dokumendid

Satish Kumar haridusest käte, südame ja peaga

Kuidas vanem saab last kooliks ette valmistada

Teie laps hakkas lugema

LIHTSAD VÕTTED LAPSE LUGEMA ÕPETAMISEKS

Kas laps on valmis kooli minema?

Orienteerumine ruumis ja ajas koolieelses eas

Inimese peatäi - mida on vaja teada

Nohust

Soovitusi lasteaiaga kohanemiseks

Sünnist küpse isiksuseni. Lugemist täiskasvanud õppija nädalaks

Artiklid ja lingid

Lasteaia järjekord

Lasteaeda vastuvõtu taotlus
Avaleht Lasteaiast Lapsevanemale Sünnist küpse isiksuseni. Lugemist täiskasvanud õppija nädalaks Prindi

Sünnist küpse isiksuseni. Lugemist täiskasvanud õppija nädalaks

1. SISSEJUHATUS. Sünnib laps. Esimestest eluhetkedest peale hakkab ta arenema – algul harjub uue ümbrusega, siis ema ja teiste inimestega, avastab oma käed – jalad ja mänguasjad, esimesed lalinad lähevad tasapisi üle kõneks, millega on võimalik end arusaadavaks teha teistele ja ka teistest aru saada. Nii aastast aastasse tulevad lapsele uued oskused ja teadmised, suhted ja kohustused. Kuidas nad ilmnevad, milliste seaduspärasuste järgi, kas kõigil lastel sarnaselt ja kuidas oleks pedagoogil õige neid ära kasutada, et parimal viisil olla toeks lapse arengule. Käesolev kirjatükk püüabki mõnedele neist küsimustest vastust leida.

2. INIMVAJADUSED. Maslow` järgi koosneb inimese heaolu erinevate vajaduste rahuldamise võimalustest. Vajadusi võib jagada mitmeti, kuid levinuim on A. Maslow` vajaduste hierarhia. Vajadusi võib jagada materiaalseteks, sotsiaalseteks, moraalseteks ja emotsionaalseteks. Esimesteks põhivajadusteks on inimese eksistentsiks vajalik õhk, vesi, toit, uni, peavari, puhkus, soojus. Samuti liikumine ja spontaanne eneseväjenduse vajadus. Need vajadused on inimesele kaasasündinud ja saadavad teda kogu elu.

Teiseks: ohutus, turvalisus, tervis, stabiilsus, kindlus, rahu… Kolmandaks: isiku ja lähema keskkonna vastastikune aksepteerimine, tähelepanu, sõprus, ilu…

Neljandaks: kuuluvus, enesehinnang, aneseaustus, enesekindlus, kiindumus, armastus, tunnustus, uudishimu, vastutus ja ühisvastutus…

Viiendaks: eneseteostus, looming, vabadus, tõde, õigus, täiuslikkus…

Kahe esimese astme vajadused sõltuvad materiaalsetest võimalustest, kolmas ja neljas ühiskondlikust korrast ja ümbritsevast keskkonnast. Viimane aste toetub inimese enda vastutustunnetusele ja moraalile.

Väikese lapse arendamise seisukohalt on lapsevanemate ja pedagoogide ülesandeks leida võimalused nelja esimese vajaduse rahuldamiseks, sest alles madalamate astmete vajaduste realiseerimisel on isiksus valmis ise rahuldama ka viimase astme vajadused.

Lapse arengus aktualiseeruvad vajadused samas järjekorras:

• 1 – 2 aastastel on kõige olulisemad esimese astme vajadused, mis hakkavad taanduma lapse liikumisvõime arenedas ja enese eest hoolitsemise võime kasvades, asendudes

• turvatunde vajadusega.

• Kooliea saabumisega muutub oluliseks sõpruse ja tähelepanu vajadus.

• Murdeiga toob esile vajaduse armstuse ja lugupidamise järele. • Murdeea kriisist väljudes tugevneb soov eneseteostamise järele.

MASLOW VAJADUSTE PÜRAMIID

VII:Enese- aktuali- seerimise vajadus

VI: esteetilised vajadused

V: intellektuaalsed vajadused

IV: sotsiaalse tunnustuse vajadus

III: kuuluvusvajadus

II: turvalisuse vajadus

I. füsioloogilised vajadused

Antud püramiidis nimetatakse esimest kolme, so. füsioloogilisi-, turvalisuse-, ja kuuluvusvajadusi ka PUUDUSVAJADUSTEKS. Ülejäänud nelja ARENEMISVAJADUSTEKS, millest intellektuaalseid-, esteetilisi- ja eneseaktualiseerumisvajadusi ENESEREALISEERIMISVAJADUSTEKS. 

 4. ISIKSUSE KUJUNEMINE LAPSE JA NOORUKIEAS. Ei maksa arvata, et kui laps sünnib, siis hakkavad kõik tema kehalised ja vaimsed omadused korraga arenema. Igal omadusel on oma aeg, millal tema areng algab, millal kulgeb kiiresti ja millal aeglustub või lakkab. Seetõttu on igal lapsega töötaval õpetajal oluline teada millised isiksuse omadused on eelisarengus antud vanuses ning milliste töömeetoditega on neid kõige õigem arendada. Küpse isiksuse kujunemiseks kulub aega (u 20 aastat)

• Isiksuse väljaarenemise periood koosneb neljast järgust:

0 – 3 aastat: kujuneb välja temperamendi tüüp;

3 – 10 aastat: arenevad tajud, kujutlused, mälu, mõtlemine, kujunevad välja õppimise alusoskused;

10 – 16 aastat: omandab süsteemsed teadmised, oskused, vilumused;

16 – 20 aastat: omandatud teadmised integreeruvad terviklikuks maailmapildiks, moodustub suhtumiste süsteem, maailmavaade. • Üks järk läheb üle järgmiseks arengukriisi kaudu;

• Iga järk on eelisaeg mingi valdkonna väljakujunemiseks;

• Iga hilisem järk toetub eelmisele ja hilisema väljakujunemine eeldusele vastavaks sõltub eelmise väljakujunemise ulatusest, iga “alumise “ kõikumine võtab “ülemisi” arenguvõimalusi vähemaks.

• Igas suures arengujärgus on kõige edukamalt selle arengut mõjutavaks kindel tegevus, mis järgmisse ajajärku jõudes muutub seda valdkonda enim mõjutavaks, säilitades endas ka varasema.

0- 3 aastat: TREENING kui tegevuse lihtne kordamine;

3 – 10 aastat : HARJUTAMINE (oluliselt ka mängu kaudu) kui tegevuse tulemust teadvustav kordamine;

10 – 16 aastat: ÕPPIMINE kui seose loomine omandatu ja omandatava vahel;

16 - 20 aastat: (ENESE)KASVATUS kui seose loomine omandatu ja isiksuse kui terviku vahel.

 

Lapse vanus:1 – 3 aastat eelisarengus :Temperamendi omadused, ealised ja soolised iseärasused TEGEVUS TREENING

KRIIS Mina- kriis

Lapse vanus:3 – 10 + aastat eelisarengus: Üksikute psüühiliste protsesside individuaalsed omadused TEGEVUS HARJUTAMINE

KRIIS Eelpuberteedi alguskriis

Lapse vanus:10 – 16 aastat eelisarengus: Omandatud teadmised, oskused, vilumused, harjumused TEGEVUS ÕPPIMINE

KRIIS Puberteedi lõpu kriis

Lapse vanus: 16 – 20+ aastat eelisarengus Maailmavaade (suhtumised, isiksuse kõlbelised omadused) TEGEVUS: (ENESE)KASVATUS

Igal ajahetkel on üks valdkond eeliarengus, kõik teised arenguvaldkonnad arenevad samuti, kuid sel ajal vähemal määral.

Eraldi tahaks välja tuua õppimise alusoskuste väljakujunemise – tajude, kujutluste, mälu ja mõtlemise eelisarengu – järgus oleva (3 – 10) aastase lapse eripära. Selles vanuses last iseloomustab: • suur liikumisvajadus ja kestvama paigalpüsimise halvav mõju vaimsele tegevusele, • tahtelise tähelepanu lühiajalisus, mida võib mõõta vastavuses lapse vanus = minutit, (3 a – 3 min, 4 a – 4 min jne.) • suur emotsionaalsus • suur mängulembus • ka teiste tegevuste mänguline olemus, (tegutsemine protsessi, mitte tulemuse nimel) • mängu raames kujunema hakkav suundumine ka töisele tegevusele (tulemuste teadvustamine, protsessi ja tulemuse vahelise seose tajumine, tulemuse tähtsustamine jne.) • (lapseomase) ülekandmisvõime käepärasus. 

 3. TUNDEELU ARENG ERIKSONI JÄRGI. Analoogselt isiksuse arengupüramiidile võib läheneda ka lapse tundeelu ja MINA arengule. Igas vanuseastmes on lapsel omad vajadused, millede täitmisel või täitmatajätmisel on lapse arengu seisukohalt väga oluline tähendus.

Teades eenevat on ääretult oluline hakata arendama isiksuse tundeelu püramiidi lapse sünnist peale. Kindel alustugi, mis on saavutatud lapse esimestel eluaastatel, tagab harmoonilise arengu edaspidi kuni küpse eani välja. Millised on põhilised võtmesõnad soovitud tulemuse saavutamiseks?

1. 0 - 1 eluaasta. Vajalik on saavutada USALDUS, mis siin tähendab, et laps võib usaldada maailma enda ümber, võib loota abile ja tähelepanule, saada tunnustust sellele, et laps on väärtuslik ja oodatud. Esmaseks usalduse tekitajaks on lapsele EMA olemasolu. Ema on siin mõistetud laiamalt – see on üks isik, kes oleks lapsega koos, kes vastaks tema nutule, kes reageerib lapse “nõudmistele” toidu, kuiva mähkme või lihtsalt seltsi suhtes. Selleks isikuks ongi tavaliselt ema, kuid olude sunnil võib selleks isikuks olla näiteks vanaema, kasvataja või keegi muu isik. Nende vajaduste rahuldamine tekitab lapses aktiivsuse, heaolu tunde, laps on rahulik ning samas julgeb alati ka märku anda, kui tal on tekkinud uusi vajadusi. Ta teab, et sellele reageeritakse kiiresti ja heatahtlikult. Vastupidisel juhul, hoolimata sellest, kui häälekalt või pikaajaliselt laps “abi palub”, ei järgne sellele ema kiiret ja sõbralikku sekkumist, muutub laps passiivseks, tema nõudmised jäävad aina vaiksemaks ja tagasihoidlikemaks. Halvim, mis sellisel juhul võib tekkida, on RESIGNATSIOON, leppimine halvaga, allumine sellele, laps on ükskõikne oma vajaduste suhtes, kuna miski ju ei muutu. Sellel perioodil oleks lapse arengule parim, kui tal oleks tõesti ainult üks “ema”, kellesse kiinduda ja keda usaldada. Sage hoidjate vahetumine võib samuti rikkuda lapse kindlustunde tekkimise, kuna teda “jäetakse pidevalt maha”, hüljatakse. Vaevalt jõuab laps kiinduda, kui tuleb uus inimene, kellega on vaja harjuda.

2. 1 – 3 eluaasta. Sel perioodil on intensiivne kõne ja liikumise areng ning olulisemaks kasvatusülesandeks ISESEISVUSE kujundamine. Õpetaja- kasvataja ülesandeks on kinnitada lapse iseseisvuspüüdeid, mida laps väljendab tahtmises kõike ISE proovida, teha ja katsetada. Täiskasvanu jälgib ja suunab last, et tema püüdlused oleksid ohutud lapsele kuid ei tohiks kogu aeg keelata ja hurjutada sõnadega “sa ei tohi!, see on ohtlik!, sa ei oska” jne. Kui last sedasi pidevalt keelata ja ka karistada tema “eksimuste” eest, võib lapsel kujuneda KARISTUSVALMIDUS, mille puhul on lapsel arusaam, et ükskõik, mida ta ka teeks, karistada saab ta niikuinii. Pideva kartliku keelamise korral muutub laps kahtlevaks, ebakindlaks, tal on pidev häbitunne, mis võib isiksust jääda saatma kogu eluks.

3. 3 – 6 eluaasta. Laps on omandanud elementaarsed toimetulekuoskused ja püüab neid ise aktiivselt rakendada. Pedagoogi ja vanema ülesandeks on toetada ALGATUSVÕIMET. Suurimaks ohuks ja pidurdajaks sel perioodil on KIIRUSTADA LAST TAGANT. Lapse tegevused ja liigutused on kohmakad ja aeglased, kuid vanemal on alatasa kiire- kiire ning lapse eest tundub, et on ise lihtsam ära teha kui oodata, millal ta oma tempos, kuid ise, alustatuga hakkama saab. Olgu see siis riietumine, mänguasjade koristamine vms. Halvim, mis võib lapse arengule olla, on AKTIIVNE JA DOMINANTNE EMA, kes kõik kiiresti ja ise lapse eest otsustab ja ka ära teeb. Lapsel võib sellisel juhul tekkida SÜÜTUNNE, selle pärast, et ta on saamatu, rumal, aeglane ja kohmakas.

4. 7 – 11 eluaasta. Periood lapse arengus, kus tuleb hakata endale kohustusi võtma ja neid ka täitma, kooli algusaastad, uued kohustused ja hinnangud nende täitmisele. See, kas lapses areneb PÜÜDLIKKUS, soov millegiga toime tulla, sõltub siin suuresti tema töödele antavast hinnangust. Positiivselt peab hindama lapse tahet ja soovi tööd alustada ja see ka lõpetada. Tulemus ei pruugi ju kohe eriti õnnestunuda kuigi laps on püüdnud, lihtsalt oskustest jääb veel puudu. Kui nüüd aga hinnata ainult töö tulemust, mis ei ole kõige parem, võib lapsel tekkida ALAVÄÄRSUSTUNNE, kahtlemine oma võimetes ja oskustes. See loomulikult ei välista eakohast kriitikat, kuid viimane tuleb esitada alavääristamata lapse isiksust ja puudutama vaid tehtud tegu koos juhenditega, mida ja kuidas teha paremini.

5. 12 – 15 eluaasta, murdeiga. Hakkab toimuma üleminek lapseeast täiskasvanuikka. Suured muutused nii seesmiselt kui välimiselt, lastes tavaliselt valitseb suur segadus. Nad püüavad määratleda oma olemust, olla keegi ja kuigi sageli püütakse seda saavutada justkui protestides kõige ja kõigi vastu, mis senini on kehtinud, ootavad teismelised oma vanematelt ja õpetajatelt pidevalt kinnitust sellele, et nad on keegi, keda aksepteeritakse ja tunnustatakse. Sel perioodil kujuneb IDENTITEET.

6. Eeltäiskasvanuiga. Antud perioodil muutub olulisimaks vajadus sõprus- ja armastustunnete järgi ning kui lapsel on eakohaselt arenenud kõik eelnevad arenguetapid, ei tohiks olla takistusi ka LÄHEDUSTUNDE tekkeks. On normaalne, et noorukil on palju sõpru, mitmeid seltskondi, kus ta viibib ja kus tal on oma “seisus”. Samuti lähedasemad suhted ühe partneriga. Vastupidisel juhul kujuneb ISOLEERITUS, kus lähisuhteid ei osata luua ega hoida, on raskusi seltskonda sisseelamisega, inimene on üksik, võib-olla tõrjutud.

7 ja 8 periood: Alates juba eeltäiskasvanu east ja siit edaspidi ei ole vanemate ja pedagoogide osa isiksuse kujunemisel enam nii määrava tähtsusega. Alus isiksuse arengule on pandud kuni murdeeani. See tähendab, et soodne arengukeskkond on selleks ajaks loonud kõik eeldused LOOVUSE ja MINA- TERVIKLIKKUSE kujunemisele küpses eas. Ebasoodsate arengutingimuste korral võib olla LOOVUS PÄRSITUD ja inimest võib vallata LOOTUSETUS ja MEELEHEIDE.

5.PEDAGOOGIKATEADUSE PAKUTAVAD VASTUSED LASTE VAJADUSTELE. Erenhard Sriera on välja toonud isiksuse arengus lapse vajadused, vastavused nendele lapse käitumises ja tegevustes ning soovitused, kuidas pedagoog peaks nendele reageerima, et igati toetada vajaduste rahuldamist.

Vajadus -  Vastavad faktorid isiksuse arengus -  Vastavused lapse väljendustes, käitumises ja tegevuses -  Õpetaja tegevused ja suhtumine

1Vajadus Emotsionaalse tähelepanu, turvalisuse ka kindluse vajadus – Vastavad faktorid isiksuse arengus - enesekindlus, usaldus ümbritseva maailma suhtes, usk teistesse, eneseteadvustus Vastavused lapse väljendustes, käitumises ja tegevuses Otsib kontakti õpetaja ja teiste lastega: “Kas ma võin istuda sinu kõrvale?” , “Kas me ei teeks koos?” Õpetaja tegevused ja suhtumine  Lapse märkamine, usalduslike suhete loomine, peenetundelise ja kaasaelava suhtlemise harjutamine. Peod, paaris- ja rühmatööd, “mina-ja teised” teema jutustustes, mängudes, lavastustes jne.

2. Vajadus Tänu ja tunnustuse saamine- Vastavad faktorid isiksuse arengus enese- väärikustunne ja enesekindluse tugevnemine Vastavused lapse väljendustes, käitumises ja tegevuses Tähelepanu ja tunnustuse saamise ootus: “Kas sulle meeldib mu pilt?”, “Vaata, mis ma tegin!” Õpetaja tegevused ja suhtumine Lapse tegevuse hindamine sõnade js ilmetega: julgustav lapse tegevuse jälgimine. Laste tööde väljapanek, tulemuste esitamine ka vanematele ja teistele kaaslastele.

3. Vajadus Uute kogemuste ja teadmiste, oskuste ning valmiduste hankimine –Vastavad faktorid isiksuse arengus enesekindlus, toimetulek oma ümbruses, usk oma võimetesse. Vastavused lapse väljendustes, käitumises ja tegevuses: Lapse esitatud küsimused, uurimissoov: miks, kuidas, mida, milleks?, katsetav suhtumine asjadessse ja keelesse; ehitamine Töö tegemine, katsetamine, tehnikate omandamine ja harjutamine, suhete loomine ja katkestamine. Õpetaja tegevused ja suhtumine : Õpetamine, selgitamine, julgustamine, vestlused, küsimuste arendamine, töövahendite olemasolek, õpetuse diferentseerimine, sotsiaalsete suhete edendamine.

4. Vajadus Loovus ja vabadus – eneseusaldus, Vastavad faktorid isiksuse arengus mina- identiteedi juurdumine, oma olemasolu tähenduse tunnetamine Vastavused lapse väljendustes, käitumises ja tegevuses: Puhkus ja rahulolu õnnestunud töö puhul ; rõõm tulemuse omanäolisusest; rõõm mõjutada sündmusi ja luua sotsiaalseid suhteid Õpetaja tegevused ja suhtumine :Lapse julgustamine tööks eri valdkondades; kannatlik ja vajadusel asjalikult kaalutletud ja pedagoogiliselt põhjendatud kriitika; heasoovlikkus väljenduse isikupära ja töö tulemuse suhtes; võimaluste loomine üksiktööks.

5. Vajadus Vastutus ja ühisvastutus –Vastavad faktorid isiksuse arengus: isesisvus, oma olemasolu tähtsuse tunnetamine, moraalne kompetentsus.Vastavused lapse väljendustes, käitumises ja tegevuses Valmidus võtta vastu otsustusi, rühmakaaslaste, õpetaja abilisena tegutsemine. Õpetaja tegevused ja suhtumine : Pakkuda ja edendada võimalusi olla lastel otsustajateks õppimisasjus, ruumi sisustamises, võimaluste loomine vabaks tööks; vestlused lahenduste võimalikest tagajärgedest

6. Vajadus Esteetilised tähelepanekud – Vastavad faktorid isiksuse arengus positiivne suhtumine iseendasse ja ümbritsevasse Vastavused lapse väljendustes, käitumises ja tegevuses :,  Kaunima ümbruse ja ilusamate töövahendite eelistamine; soov teha alustatud töö lõpuni Õpetaja tegevused ja suhtumine :Esteetiliste aspektide arvestamine ruumide sisustamisel ja tööde väljapanemisel, loovtööde organiseerimine

7. Vajadus Spontaanne eneseväljendus, enesevaatlus –Vastavad faktorid isiksuse arengus  suutlikkus väljendada sügavaid tundeid Vastavused lapse väljendustes, käitumises ja tegevuses:Spontaanne laulmine, tantsimine, hüplemine, naermine, keskendunud mängimine, visa ja kannatlik töötegemine, rõõmu, valu, tusa ja kurbuse väljendamine Õpetaja tegevused ja suhtumine :Empaatiline heasoovlikkus, mõistlik reageerimine eri pakkumistele, valule ja kurbusele; meeldiva, turvalise üksteist mõistva õhkkonna loomine, pakkuda võimaluste piires liikumis- ja väljendusvabadusi.

Oma igapäevatöös näeb õpetaja – kasvataja neid lapse vajadusi väljendavaid tegevusi ja käitumisi kogu aeg, oluline on seda märgata ja lapse vajadustele vastu tulla, reageerida adekvaatselt, positiivselt. Iga täiskasvanu, kes lapsega tegeleb on isiksus oma hea ja vigadega, igaüks mõjutab last lähtuvalt oma kogemustest, harjumustest, tõekspidamistest ja temperamendist.

KÜPSE INIMESE KÄSITLUSED

MASLOW ( 1908 - 1968) Maslow uuris murdeealisi ja leidis kuivõrd ebaküpsed nad on .

Põhiliseks lähtekohaks: KUIDAS INIMENE SUUDAB REALISEERIDA OMA LOODUSLIKKE VÕIMEID, POTENSIAALI, REAALSES KESKKONNAS. Igaühel on oma reaalne keskkond, kuhu ta on sündinud, kus ta areneb ja elab. Näitajaks ongi see, kuidas inimene end hindab antud reaalses keskkonnas ja nendes funktsioonides, millesse ta on paigutunud.

1. Inimene peab ennast selles keskkonnas realistlikult hindama, nii head kui ka nõrgad küljed.. Samal ajal kui näeb end positiivses nägemuses, näeb ka oma nõrku külgi. 2. Küps inimene suudab ennast adekvaatselt hinnata st. ei kiida ennast üle ega tee end ka maha. End ülehindav inimene ei ole küps. Sisemiselt tundes, et ta on aus, tubli jne. siis ta saab sellise sisenduse ja saabki elus hästi toime tulla. 3. Orienteeritus kultuurile. Küps inimene ei ole suunatud ainult oma kodule, poele, kitsale maailmale. Küpse inimese teadvusesse jõuavad ka maailma kultuurisündmused. 4. Stereotüübi spontaansus. Mitteküps inimene on piiratud, kinni reeglites. Vaba, küps inimene on piirideta, mõtleb oma peaga, julgeb oma arvamusega ka maailma minna. Vabaduse annab õppimine. Piiratud inimesed on krambis. Kramp-käitumine näitab välja kasvatamatust ja piiratust. Ta on kinni oma reeglites, millest ta ka ise hästi aru ei saa. Loomulik, vaba kõlbeline ja spontaanne käitumine on alati parem kui kramplik reeglite järgimine. 5. Orienteeritus ülesandele. (vs. orienteeritus iseendale) Inimene tuleb vabastada sellest, et urgitseb iseendas, häbeneb end, enda piirangud. Alates noorukieast peab inimene tegutsema maailmas. Sõprus- ja lähedussuhetes nähakse allikat iseenda tundmaõppimiseks, et ära tunda endas selle, mille pärast ma olen teistele kallis, armastusväärne, noorte suhted on terveks eluks väga vajalikud ja olulised. 6. Füsioloogiliste funktsioonide, lähisuhete, seksuaalsuse jms. tunnistamine ja aksepteerimine. Kõik on loomulik elu juures ja ei ole vaja neid häbeneda. 7. Küps isik ei ole dogmaatiline

ALLPORT (1897 - 1967). Põhiidee: KAS INIMENE ON VÕIMELINE TEGUDEKS TEISTE HEAKS - KUIVÕRD SUUDAB PÜHENDUDA TEISTELE, ILMA ET OOTAKS VASTUTASU.

1. Pühendumisvõime. Küps inimene on oma mina poolest niivõrd rikas, et tal on, mida teistega jagada, on laiem kui reaalne mina ise; isik, kes andes omakorda rikastub. 2. Frustratsiooni tolerants (pingetaluvus) Kuivõrd inimene on võimeline pingeid taluma, see on omakorda seotud inimese tervisega. Allporti järgi on HAIGE inimene muutunud sitkemaks ja tuleb kõigega toime. Oma raskusi ületades muutub ise kogu aeg tugevamaks, kuigi füüsiline tervis on kehv. Soov saavutada ületab haiguse. • Suur võime pühenduda olemasolevale tegevusele (õiges kohas teha õiget asja, ei lükka edasi) • võime, suutlikkus iseend ja oma tegevust kontrollida, oma otsuste järgi toimida. • MINA SAAN HAKKAMA! • Oma võimete piiride tundmine • Oma organismi usaldamine. • Oma elufilosoofia olemasolu.

6. KÜPSE ISIKSUSE KÄSITTLUS. G. ROGERS. (1900- 1987) Rogers lähtub küpse isiksuse käsitlusel inimese ENESEHINNANGUST. Igal inimesel on ettekujutus oma minast, so. enesehinnang, mis seostub MINA VÄÄRTUSTAMISEGA. R. rõhutab seda, et kui inimese mina on väärtustatud, kui ta tunneb end väärtuslikuna, on tema küpse inimese arenguks kõik korras. R. peab tohutult oluliseks lapse enesehinnangu kujundamist. Lapse sisemist mina ei tohi mitte kuidagi maha suruda; hirmunud, enesekindluseta lapsel pole õppimis- ja arenemisvõimet. On olemas kahte sorti enesehinnangut: 1. kõrgenenud 2.madal nende vahepealne on adekvaatne. Nõustamine aitab tagada inimesele õige minapildi. Laps peaks kasvama adekvaatse enesehinnanguga. Madala enesehinnanguga õpetaja leiab ka lastes ainult halba. Enesehinnang tagab inimesele VÄÄRIKUSTUNDE. Kui inimese väärikus on olemas ja on püsiv, tuleb ta toime eluraskustega kuna ta enda silmis on väärikas ja tal on olemas sisemine jõud. Haridus ja eluaegne juurdeõppimine annab inimesele väärikuse. Ori ei saa olla väärikas ja väärikas inimene ei ole kunagi ori. Väärikustunne saab alguse lapseeas, esimesed kuus elukuud panevad aluse. Kui ei ole eneseväärikust, kindlust, kaitstust, tekib kaitsekäitumine so.lärmakas kisa, hüsteeriline lärm jms. Enesehinnangut loeb Rogers inimese keskseks vajaduseks. Kogu inimese käitumine on allutatud sellele, et meie eneseväärikus püsiks. Enesehinnangu põhjal saab last ja täiskasvanut mõjutada kui nende vahel on palju ühist rõõmu, mis paneb ühtmoodi hindama väärtusi ja tekitab ühtekuulevustunde. Inimesi ühendab hea ja positiivne, mitte halb.

Küpse inimese tunnused: 1. Enesehinnang. Lapsel peaks olema adekvaatne enesehinnang ning seda ei tohiks lõhkuda mitte kunagi. Seda tuleks hoida nagu ei midagi muud.

2. Arenguvõimelisus ja õppimisvõime. Avatus uutele muljetele, soov uut näha ja kogeda.

3. Eneseaustus, lugupidav suhtumine iseendasse. Siis on lahendatud ka lugupidav suhtumine teistesse. Õpetaja peaks suutma imetleda last, temast lugu pidama. Lugupeetud laps austab vastu samaväärselt, ka ema.

4. Tolerantsus. Sallivus teise eripära suhtes. Igaühel on õigus olla selline nagu ta on, vastutasuks respekteeritakse ka sinu eripära. Lapseeas reeglina ei sallita teistsugusust, selle nimel tuleb tööd teha.

5. Mõistvus • eri kultuurida ja rahvaste vahel • inimeste ootuste, motiivide, naiste- meeste erinevused • inimeste käitumise hindamine teo motiivi mitte tulemuse järgi! Hinnata tuleb motiivi mitte vahel ebaõnnestunud tulemust, eriti laste puhul. Laps soovib teha head, kuid tema oskused ja võimed ei küündi veel soovitud tulemuse saavutamisele, on tehtud pahandust, kuigi lapse mõtetes oli hoopis midagi muud.

6. Oskus kuulata ja ära kuulata. Lase lapsel kõigepealt vabalt ära rääkida, mis tal asja kohta öelda on. Kui laps räägib oma muredest, oska välja noppida positiivne ja hea, et saaks seda talle tagasisideks anda. Heast rääkides lähevad inimesed ühele lainele, teineteisemõistmisele, halba rääkides jääme kumbki oma oksale ja kaagutame omaette.

7. Sensitiivsus. - küpse inimese oluline oskus ja julgus väljendada oma tundmusi, vabandust paluda, end süüdi tunnistada, teist austada, ka leinas ja valus väljendada end nii, nagu tunned. Oskus abi paluda ja abi pakkuda.

8. Loovus. Küps inimene on loov, ei mõtle stampselt, näeb probleeme laiemalt, julge, vaba, teab palju

9. Eetiline kindlus.

7. KOKKUVÕTE. Iga laps, kes maailma sünnib, saab kaasa “oma kaasavara”, milleks on

• ARENGUEELDUSED esivanematelt

• UURIMISE JA AVASTAMISE TUNG;

• Arengu SOODUSAEGADE RIDA, mis on omavahel kindlal viisil seotud. Need on asjad, mida kasvatajad muuta ei saa. Iga laps on eriline, ainukordne.

Samas sünnib laps KASVUKESKKONDA • Mis võib olla arenguks soodne • Võib arengut pidurdada • Võib arengut pärssida Pedagoogid ja vanemad, kes lapsega tegelevad tema sünnist alates kuni isiksuse küpsemiseni peavad hoolitsema selle eest, et see kasvukeskkond, kuhu iga konkreetne laps on sündinud, oleks võimalikult soodne tema igakülgseks arenguks. Teades seda, kuhu peaks laps oma arengus jõudma, millised on lapse vajadused, kuidas neid rahuldada nii, et nende kaudu ja abil areneks emotsionaalselt, intellektuaalselt ja füüsiliselt küps isiksus, on pedagoogil oluliselt lihtsam organiseerida oma igapäevast tööd . Sama oluline on näha last tema ainukordsuses , individuaalsuses, uskudes tema võimetesse ja arengusse.

Erika Suvi, Kose Lasteaia juhataja

Tagasi : Üles
www by c m a