Sisukord  : 
Lasteaiast Rühmad Õppetöö Menüü Aitäh Kontakt

Uudised

Personal

Hoolekogu

Kodukord

Ajalugu

Lapsevanemale

Lastevanemate tasu

Dokumendid

Satish Kumar haridusest käte, südame ja peaga

Kuidas vanem saab last kooliks ette valmistada

Teie laps hakkas lugema

LIHTSAD VÕTTED LAPSE LUGEMA ÕPETAMISEKS

Kas laps on valmis kooli minema?

Orienteerumine ruumis ja ajas koolieelses eas

Inimese peatäi - mida on vaja teada

Nohust

Soovitusi lasteaiaga kohanemiseks

Sünnist küpse isiksuseni. Lugemist täiskasvanud õppija nädalaks

Artiklid ja lingid

Lasteaia järjekord

Lasteaeda vastuvõtu taotlus
Avaleht Lasteaiast Lapsevanemale Soovitusi lasteaiaga kohanemiseks Prindi

Soovitusi lasteaiaga kohanemiseks

„Lapse kohanemine lasteaias“

Autor: Kai Reek, Kose Lasteaia õpetaja

Tallinna Pedagoogilise Seminari diplomitöö 2008 /väljavõte/

 

Kohanemine uues keskkonnas

Lapsevanemate ja õpetajate ühine ülesanne on muuta kohanemine lapsele võimalikult valutuks, et sellega ei kaasneks kohanematus ehk desadaptatsioon. See võib olla mitmete psüühiliste ja somaatiliste haiguste tekitajaks. Selles, et laps uude olukorda sattudes elab üle ärevust ja stressi, ei ole midagi taunitavat, esinedes mõõdukal viisil, aitab stress kohanemisele isegi kaasa, stimuleerides last olema uues olukorras tubli (Talts, Tilk 1997).

Lapse lasteaeda minemine tähendab minekut uude keskkonda, kus on uued mängukaaslased, samuti uued inimesed, kes lapse heaolu eest hoolitsevad. Ennem on lapse jaoks olnud põhiliseks mängukaaslaseks ja hoolitsejaks ema. Uues keskkonnas on lapse jaoks rohkem ärritajaid, mis häirivad tema sisemist tasakaalu. Võib ilmneda tõkkeid, mis kutsuvad esile psüühilise pinge, frustatsiooniseisundi. Liiga pikk kohanemisperiood või kohanematus võivad viia ebasoovitavate tagajärgedeni lapse edasises arengus (Lill 1988).

Kõige rohkem tekitab lapsel pingeid emotsionaalse kontakti katkemine emaga või mõne teise lähedasega. T. Tulva (1985) arvates viitavad lapse pinges olekule mõned kindlad välised tunnusjooned:

• Kestev negatiivne emotsionaalne seisund (nutt, rahulolematus, õnnetu olek), millega võivad kaasneda unehäired ja isutus.

• Nihked organismi termoregulatsioonis, suurenenud tundlikkus külma suhtes.

• Haigestumine esimestel sõimes viibimise päevadel.

Mõnedel lastel võib kohanematus avalduda emotsionaalse stressi vormis, millega kaasnevad psühhotraumad ja käitumishäired. See on pikaldane kohanemine ja nende laste koormustaluvus on madal. Pingestatud kohanemine võib eeltoodud põhjuste teravnemisel üle minna patoloogiliseks kohanemiseks. Sellised lapsed ei sobi sõimesse. Juba kollektiivis olemine väsitab, eriti tundlikud on nõrga närvisüsteemiga ning sageli põdevad lapsed. Neile võib sobida 2-3 kaaslasega minilasteaed.

Kohanemist raskendab suuresti see, kui lapse varasem suhtlemisring on olnud väike (Tulva 1985). Väga soovitav on käimine beebikoolides ja mängutubades. Kohanemise ajal on häiritud ka lapse üldine organismi vastupanuvõime. Stressis laps on nõrgem ning haigustele vastuvõtlikum. Siit ka üks põhjus, miks lapsed, kes varem on olnud terved, just esimesel lasteaiaaastal haigestuma kipuvad. Ei ole haruldane, et esimesel

aastal laps rohkem puudub kui käib lasteaias (Lill 1982). Söögiisu langus, häiritud uni või une puudus üheskoos soodustavad lapse haigustumist kohanemisperioodil. Võivad tekkida söömistõrked. Üks osa lapsi ei suuda või ei oska grupis süüa.

Kohanemise kolm faasi:

• Terav faas – psüühiline tasakaal häiritud, kaalu kaotamine, tihe resperatoorne haigestumine, häiritud uni, isutus, taandareng kõnes. Selline faas kestab ligi kuu.

• Poolterav faas – iseloomustab lapse adekvaatset käitumist s.t. vähenevad edasiminekud ja reageeritakse erijuhtumitele, eriti psüühilistele, keskmistele arengumomentidele tuginedes. See faas kestab 3 – 5 kuud.

• Kompensatsiooni faas – iseloomustab kiirendatud arengu tempot ja õppeaasta lõpuks on laps ületanud kõik arengu raskused. Kolm astet terava faasi läbimisel:

Kerge kohanemine – käitumine normaliseerub 10 – 15 päevaga. Laps käitub vastavalt normidele, võtab kaalus juurde, kollektiivis käitub adekvaatselt, ei haigestu;

Keskmine kohanemine – edasiminek toimub 1 kuu jooksul, väike kaalulangus, võib haigestuda, esineb psüühilise stressi ilminguid;

Raske kohanemine – laps on tihti haige, kaotab juba saavutatu, võib esineda nii psüühiline kui ka füsiline organismi ülekurnatus. Kestab 2 – 6 kuud.

Enamustel lastel on kerge (kohanemine ühe uue stressoriga) või keskmine kohanemine (emotsionaalne seisund normaliseerub aeglasemalt, laps haigestub esimesel kuul). Probleeme valmistab raske kohanemine, mille puhul võib protsess kesta mitmeid kuid. Laps haigestub, võib esineda tüsistusi. Muutused käitumises, püüab end peita, viibib omaette. Laps ei suuda mängida (Urva, 2006). Mõni laps talub pingeid paremini ja kohaneb kergemini.

Kohanemisstressi suurust mõjutavad näiteks lapse iseloom, vanus, suhted vanematega, lasteaiaõpetaja isiksus, õdede – vendade olemasolu (selline laps on harjunud teiste lastega mängima ja asju jagama, ta pole nii palju emas kinni kui pere ainus laps), samuti varasemad kokkupuuted eakaaslastega. Kohanemist soodustab see, kui oleme last karastanud ning suutnud teda hoida haigestumast. Terved lapsed on aktiivsemad ning nende koormustaluvus on suurem.

Sõimega harjutamise aeg peaks langema ema kodus viibimise aja sisse. Siis saab seda teha rahulikult, ilma liigse kiirustamiseta (Tulva 1985). Uustulnuka kohanemine tervikuna sujub igal lapsel erinevalt, oleneb kodusest elukorraldusest, varasemast kasvatusest, harjumustest ja oskustest, lapse tervisest ning temperamendi tüübist .

Aleksander Pulveri (2005) arvates määrab kohanemise pikkuse ema – lapse suhe, mis kujuneb välja esimese eluaasta jooksul. Nüüd saab vaid lapse kohanemistüüpi arvesse võtta ja käituda vastavalt sellele.

Tüüpe on neli :

Turvaline suhtetüüp: Sellesse tüüpi kuulub umbes pool lastest. Nad saavad ärevusest ruttu üle, sest suhte ajutine katkemine pole nende jaoks traagika – tulevad uued suhted ja see ongi normaalne. See suhtetüüp kujuneb välja juhul, kui vanematele on laps algusest peale võrdne partner, mitte kasvatamise objekt. Vanemad võtavad teda tihti sülle ega karda välja näidata hoolimist ja lähedust. Nii tekib tihe emotsionaalne seos, mis on aluseks sisemisele turvatundele, lapsel kujuneb usk, et kuigi ema läheb hommikul ära, tuleb ta õhtul kindlasti tagasi. Seepärast kohaneb niisugune laps kergesti, tema protesti – ja masendusfaas lähevad kergesti mööda.

Ärev suhtetüüp: Umbes 15% lapsi kuulub ärevasse tüüpi. Nad kardavad, et neid jäetakse maha. Selline laps ei lase emal ära minna, ripub nuttes ja paludes tema küljes. Ärev tüüp kujuneb välja lastel, kelle puhul suhteid kasutatakse karistamise vahendina. Näiteks teatab ema: kui sa nii ei tee, siis lähen ära, panen su pimedasse tuppa vms. Kohanemiseni jõuab selline laps väga pika aja pärast. Äreval tüübil tuleb aidata järk – järgult iseseisvuda : käia mõnda aega koos lasteaias, siis jätta ta tunniks omapäi, edasi kaheks jne. See nõuab palju kannatust, kuid on ainus tee, mis muudab kohanemise kergemaks.

Tõrjuv suhtetüüp: Sellesse tüüpi kuulub umbes 25% lastest. Nad arvavad, et suhteid pole mõtet luua, sest need katkevad niikuinii. Lasteaeda jäämisest tõrjuv laps suurt numbrit ei tee, sõpru tal eriti ei ole. Ta ise ei pruugi end halvasti tunda, sest niisugune laps sageli ei vajagi teisi. Tal võib olla kõrge enesehinnang, teistega käitub ta ülbelt. Tõrjuv suhtetüüp kujuneb välja juhul, kui vanema poolt on kontrolli rohkem kui lähedust ja distsipliin on tähtsam kui suhted. Kui selline laps lasteaeda läheb, tuleb säilitada rahu ja oodata, kuni ülbitsemine üle läheb. See juhtub siis kui laps hakkab teistega lähemalt koos tegutsema, nii et konflikt vanematega taandub.

Kriitiline suhtetüüp: 5-10% lapsi kuulub kriitilisse rühma. Need on agressiivse ja täiesti ennustamatu käitumisega lapsed, kes võivad reageerida väga erineval moel (hüsteeria, agressiivsus õpetajate ja teiste laste suhtes, ärajooksmine). Neil puudub oskus hirmu reguleerida ja sotsiaalseid norme omandada ; nad peavad kõike saama kohe kui tahtmine tekib. Sellistel lastel on agressiivsed ja täielikku külmust üles näitavad vanemad. Oma lühikese elu jooksul on nad kogenud pikaajalist üksijäetust, peksmist ja vägivalda. Niisugune laps muutub vaid siis kui satub hoopis teistsugusesse keskkonda. Kui tema juurest kaovad agressiivsed vanemad ning sinna ilmub keegi, kes loob temaga isikliku suhte.

Raske kohanemise ilmnemisel on hea, kui lapsevanem ja õpetaja omavahel suhtleksid ja leiaksid kompromissi või otsuse üheskoos, kas laps peaks mõnda aega veel koju jääma (kas või ajutiselt) või ta on võimeline kohanema ning edasi lasteaias käima. Loobumine ei tähenda, et laps pole suuteline harjuma lasteaiaga: aasta pärast võib ju uuesti proovida või siis tõdeda, et suureks saab kasvada ka mujal kui lasteaias.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kohanemist soodustab see, kui oleme last karastanud ning suutnud teda hoida haigestumast. Terved lapsed on aktiivsemad ning nende koormustaluvus on suurem. Uustulnuka kohanemine tervikuna sujub igal lapsel erinevalt, olenedes kodusest olukorast, varasemast kasvatusest, harjumustest ja oskustest, lapse tervisest ning temperamendi tüübist. Kui laps siiski paari kuu jooksul ei harju sõimes, siis tuleb leida muid võimalusi tema hoidmise organiseerimiseks. Hea ja kiire kohanemise näitajateks loeme lapse rahulikku emotsionaalset seisundit, kus laps on virgeajal aktiivne ja täis tegutsemislusti. Nõnda tagab lastesöime personali kooskõlastatud tegevus vanematega sõimega kohanemise saavutamise. Sellest annavad tunnistust rühma terved ja reipad lapsed, kelle üle võivad rõõmu tunda nii õpetajad kui vanemad.

 Kohanemisega puutub laps kokku sünnist alats. Esialgu tuleb tal kohaneda oma ümbruse ja perekonnaga. Oma käitumisvormid omandab laps esimese kolme eluaasta jooksul. Selle järgi, kuidas laps käitub perekonnas saab prognoosida tema kohanemist kollektiivis. Kuigi kohanemisprotsessis on kesksel kohal laps ise, mõjutavad tema kiiret kohanemist lastesõimes tema eelnev ettevalmistus ning kodu ja lasteaia koostöö.

 Kodukasvatuse mõju lapse toimetulekule lasteaias

Laps tuleb lasteasutusse paljude koduse elu perioodil omandatud oskuste ning harjumustega. Adapteerumine oleneb paljuski sellest, kuivõrd need harjumused sobivad uude keskkonda, kuivõrd lapse oskuste tase vastab lasteasutuse nõudmistele, st lapse kohanemine sõltub kodu ja lasteasutuse vahelistest erinevustest: nende erinevuste liigist, iseloomust ja määrast (Lill 1982). Sõna „kasvatama“ tuleneb sõnast „kasvamise saatmine“ ja sellega püüame saavutada mingeid kindlaid eesmärke, et aidata lapsel toime tulla selles keskkonnas, kus ta elab (Hirsjärvi, Huttunen 1996).

Kasvatus on muutuv ja arenev tegevusprotsess, mille käigus toimub mõjutamine, juhtimine, abistamine, suunamine, toetamine ja õpetamine (Tuulik 2001) ning ta on ka suhe ja suhete loomine (Kuurme 2003).

Peeter Põld (1996) arvab, et kasvataja - arendajana seisab esikohal perekond. Siin algab lapse oma elu, sellega on ta pärilikkuse kaudu ühendatud, see annab tema mõtte-, tahte- ja tundeilmale esialgse kuju. Perekonna peamõju seisneb selles, et ta istutab ja kasvatab lapsi olemasolevasse kultuuri. Perekonnas omandavad lapsed valdava osa oma käitumismallidest, hoiakutest ja väärtushinnangutest, ja need on väga püsivad. See on levinuim ja sotsiaalselt kõige väärtuslikum kasvukeskkond, mis tagab lapse isiksuse arengu, loob võimalused tema põhivajaduste katmiseks ning aitab kujundada elustiili. Sajandite vältel on eesti rahvapedagoogikas kasvatust mõjutanud looduslähedus, terviklikkuse tunnetus, kodu ja vanemate ning kodupaiga tähtsus lapsele.

Lapse kasvatamise tähtsamateks alusteks olid autoriteet ja eeskuju, sest maast – madalast hakkas laps täiskasvanuid jälgides nende tegevusi ja eluviisi matkima (Tilk 1990). Tiiu Kuurme (2003) väidab, et kuni kodu oli paik, kus eluks vajalik tuli ise teha, sidus ta erinevaid generatsioone ja oli seosteala, kus laps sai ettekujutuse väärtuste loomisest ja nähtuste toimumisest. Suhetest, mis selle käigus tekkisid, kujunes tema arusaam ühiskonnast ning sotsialiseerumine oli sujuv.

Kodu on ennekõike suhe ja suhtlemine. Suhtluse kõige elementaarsemad võtted- tähelepanu kontsentreerimine, tähelepanu köitmine, kontakti saavutamine- omandatakse juba imikueas, mil eeskätt suheldakse oma vanemate ja teiste kõige lähemate inimestega (Niiberg, Linnas 2007).

Väikelapse suhtumine võõrasse täiskasvanusse sõltub suurel määral sellest, missugused on suhted lapse ja ema vahel. Kui ema on oma käitumises lapsega sõbralik ja vastutulelik, siis suhtleb laps meelsasti võõra täiskasvanuga (Kees 1990). Kui lapse suhe emaga on turvaline ja kontaktid nende vahel on lähedased, siis on lapsel kergem lasteaeda minna.

Turvalisest suhtest tulevad nö populaarsed lapsed, kes kohanevad kiiresti uute olukordade ja kaaslastega. (Kilumets 1998). Vanemate mõju lapsele on üle kõige kodust sõltuv, kui õnnelik, usaldav ja tasakaalukas on laps, kuidas suhtleb täiskasvanutega, sõprade ja teiste lastega. Kuivõrd usaldab ennast ja oma võimeid ning kuidas käitub uues olukorras (Campbell 1991). Kasvatuse võtmesõnaks on eeskuju ja jäljendamine, seega ümbrus ja kasvatajad. Täiskasvanu ise oma inimlike omaduste ja võimetega on tähtsaim kasvatusvahend (Gustavson 2004). Kasvatuse idee ning lootus on selles, et need suhted kujunevad lapse jaoks elujaatavad, hoolivad, tema uurimis- ja õppimisvaimu toetavad (Kuurme 2003). Rudolf Steiner ütleb, et peaksime kujundama kõik selle, mis last ümbritseb, nii heaks kui võimalik, et laps saaks ise end kasvatada. Kõik eeskujud võtab laps ümbritsevast ja täiskasvanud moodustavad ühe osa sellest.

Lapse kasvamist ja arengut määravad muidugi ka teised tegurid, nagu vanematelt päritud omadused ja lapse enda individuaalsus. Kasvatus on see kunst, mis peaks erinevad tegurid oskuslikult ühte liitma, nii, et nad toimiksid lapsele soodsas suunas (Gustavson 2004).

Tiiu Kuurme (2003) annab soovituse, kuidas saavad vanemad aidata lapsel kasvada ja olla tema kasvamise saatjaks nii: „Elagem lapse läheduses elu, mis on jäljendamist väärt. Jälgigem, et meie liigutused oleksid väljendusrikkad ja kindlad, toimetagem asju arukalt ning närvitsemata, laskem lastel osa saada võimalikult paljudest inimkultuuri saatnud tegevustest, rääkigem ilusat kujundlikku emakeelt, elagem oma päevi ning aastaid rütmiliselt ning pühi pidades. Turvalisus antakse lapsele iseenesega, oma kommete ja sisemises kooskõlas ümbrusega“.

Perekond on vahetu ja kõige mõjuvam arengukeskkond, kus lapsel kujunevad käitumismallid, hoiakud ja väärtused. Ka Tiko (2006) arvab, et lapse ja tema käitumise mõistmiseks on oluline teada, milline on ta kasvukeskkond ja eriti seda, millised on ta suhted lähedastega. Kodu on lapse sotsiaalse arengu alustala, kus perekonna mõjul kujuneb üldine ellusuhtumine ja püüdluste tase (Pulkkinen 2002). Kodu ja seda asustav perekond on alggrupp, kus kujuneb intiimne kontakt mitte ainult laste ja vanemate, vaid ka mitmesuguses vanuses laste, vanavanemate ja sugulaste vahel. Lapse arengut mõjutab kogu perekonna suhtlusring. Lapsevanemad peavad olema teadlikud oma mõjust lapsele.

Perekond kannab vastutust lapse ellusuhtumise ja väärtushinnangute eest, mida talle teadlikult või perekonnas valitseva õhkkonna kaudu alateadlikult kaasa on antud (Põld 1993). Lapsevanemad peavad jälgima oma käitumist ja näitama head eeskuju. Lapsed on väga tähelepanelikud, nad jäljendavad vanemate käitumist. Kui ema ja isa karjuvad teineteise peale, teeb seda ka laps. Ta kasutab vanematelt kuuldud sõnu ning jäljendab nende lauakombeid. Lapse arvates on kõik, mida tema vanemad teevad, hea ja õige (Gottlieb 2005). Tasapisi hakkab väikelaps eristama mehi ja naisi, heledat ja tumedat nahka, märkavad prillide ja kuuldeaparaatide olemasolu. Kui vanemad räägivad hoolimatult mõnest inimgrupist, hakkab laps sellesse täpselt samuti suhtuma. Väga suurt mõju avaldavad väikelastele raamatud, mänguasjad ja telesaated. Need võivad kinnistada negatiivseid kujutluspilte, aga ka vastupidi, köita positiivsete eeskujudega (ibid).

Selle järgi, missugune on vahekord lapsel oma vanematega, kujuneb ta suhe hilisemas elus inimestega üldse. Lapse isiksuse kujunemisel ja sotsialiseerumisel on vanemate osa nii otsesel kui kaudsel mõjutamisel väga suur (Krull 2000). Kasvatus ei tohiks olla liiga leebe ega autoritaarne, kuna mõlemal juhul kutsub see esile lastes segaduse kodu ja kollektiivis kehtivate reeglite vahel. Varases lapseeas paika pandud reeglid valmistavad last ette koduseinte vahelt väljumisel ja lastesõime tulekul (Woolfson 2004).

 Laps on siis rahulik kui talle on selgitatud, et vanemad käivad tööl ja lapsed lasteaias, lapse ja vanema vahel on kiindumussuhe ning, et laps usaldab ka võõraid täiskasvanuid. Edaspidises elus on lapsel nii kergem kollektiivis hakkama saada. Kasvatus peaks olema last julgustav ja edendav, lapsele vabadust jättev, kuid samas vajalikke piire seadev (Kera 2004). Mida turvalisem on last ümbritsev keskkond, seda julgemaks ta kasvab ning seda lihtsam on tal iseseisvuda (Penthin 2003).

Kui laps on saanud kodust kaasa kindlusetunde, vanemate toetuse, on see vundament, millele toetuda ja võtta tulevikus vastu õigeid otsuseid. Sellised lapsed on iseseisvamad, emotsionaalsemad, enesekindlamad ja oma otsustes julgemad. Perekonna suhtlemislaadist sõltub, kuidas lapsed eluks ja suhtlemiseks ette valmistatakse.

Normaalses peres, positiivsete tundmuste keskel kasvanud laps, kelle vanemad teineteisega arvestavad, peab ka oma tulevases elus tähtsaks meeldivaid tundmusi ja oskab teistega arvestada. (Sõerd 1992).

2-aastastel lastel on vajadus juba uurida ja iseseisvuda, samas aga ei taha nad veel loobuda ema lähedusest. Kui last ümbritseb turvaline keskkond, siis jääb peale avastamishimu ja ta ei pelga võõrast, ebakindlat ja uut keskkonda. Ebakindlas olukorras on lapsel komme vaadata otsa oma vanemale, et näha, kuidas ta reageerib ja hindab olukorda. Selline võime sisendab lapsele kindlust ja lubab tal oma uurimisretkede ajaks ajutiselt iseseisvuda. Kui laps tunnetab, et vanemad hindavad teda, areneb lapsel välja terve enesehinnang. Hoidudes otsesest sekkumisest ja nõu andmisest, ning lastes lapsel endal vastutada probleemi lahendamise eest, aitab vanem lapsel oma võimeid välja arendada ja kasutada, soodustades nii lapse iseseisvuse arengut.

Lapse usk oma võimetesse saab alguse kodust (Saphiro 2002). Kaheaastase lapse iga on selline, mis nõuab seltsivuse ergutamist. Laps on veel vanematest äärmiselt sõltuv, kuid ta saab juba aru, kes annab talle julgeolekutunde. Spock (1985) on soovitanud muretseda kaheaastasele lapsele viibida paar korda nädalas teiste laste seltskonnas. Enne kui laps õpib jagama teistega oma mänguasju ja osa võtma mängudest, võiks ta mitu kuud lihtsalt harjumiseks teiste laste seltsis mööda saata. Seepärast soovitame vanematele laste suhtlemisvalda mitte kitsendada koduste raamidega. Nii võib juba aastast last jätta lähedaste inimeste juurde, lasta neil lapsega jalutada ja mängida (Tulva 1985). Kohanemisvõime vajab vanematepoolset toetust ega sünni päris iseenesest. Arvestamata lapse tundeid ja eelnevaid kogemusi, võidakse tekitada temas sügavat vastumeelsust iga uue olukorra suhtes.

Kui vanematel on kindel kavatsus laps lasteaeda panna, tuleks neil kõigepealt iseennast positiivselt häälestada- mõelda lasteaia tugevatele külgedele (kindel päevarütm, arendav koostegevus, võimalus tegelda kuntsti ja muusikaga jne), aga ka negatiivsetele külgedele (suur rühm, vähe mänguasju, sagedased haigused jne). Plusse ja miinuseid kaaludes otsustada, kas panna laps lasteaeda või mitte.

Lapse kohanemist lasteaias raskendab ka vanemate pidev kriitiline hoiak ja rahulolematuslasteaias toimuvaga. (Talts, Tilk 1997; Almann, Kuusman 1999). Vanemate lõppeesmärk peaks olema üks: aidata kaasa väikelapse arengule, et ta suudaks oma vajadusi ise järjest paremini rahuldada. Kõige paremini tuleb see välja neil vanematel, kes annavad lapsele võimaluse lahendada oma probleeme ise, enne kui sekkuvad (Gordon 2003).

Lasteaia ülesanded lapse arendamisel

Tänapäeva lasteaed ei ole pelgalt laste hoiupaik, vaid õppeasutus (Niiberg 2006).

Kui emal on võimalus lapsega kodus olla, kõlavad järgmised küsimused: millal peaks laps lasteaeda minema, ja miks peaks ta sinna minema? Soodsas kasvukeskkonnas kasvanud lapsel, kellel üks vanematest on kodus ja läheduses on piisavalt mängukaaslasi, pole lasteaeda saatmine vajalik.

Kui aga kodune elu kulgeb äärmiselt ebarütmiliselt või seal valitseb pingeline olukord, oleks õigem laps lasteaeda saata. Lasteaiaõpetajal õnnestub sageli taolisel puhul vanematega vesteldes anda nõu, kuidas kodust ümbrust lapsele sobivamaks muuta (Goebel, Glöckler 2002).

Lasteaed on eriti kasulik lapsele, kes on perekonnas ainuke, lapsele, kellel pole piisavalt võimalusi teiste lastega läbikäimiseks, lapsele, kellega ema mingil põhjusel toime ei tule (Spock 1985). Haige või puudega lapse integreerimine lasteaeda on just sotsiaalses mõttes erakordselt tähtis, ja seda mitte ainult haigate, vaid ka tervete laste pärast, kas niimoodi õpivad üksteisega arvestama ja omavahel läbi käima (Goebel, Glöckler 2002).

Koolieelse lasteasutuse roll seisneb peamiselt selles, et aidata lapsel välja kujundada omaenese „mina“. Tähtis on, et laps õpiks mitte ainult mõtlema, vaid ka sõpru leidma, jagama nendega mänguasju, mitte jonnima, ühesõnaga – õpiks käituma väljaspool kodu vastavalt olukorrale. Lasteaed peab aitama arendada lastes selliseid omadusi nagu uudishimu, enesekindlus, usk oma võimetesse ja soov õppida (Gottlieb 2005). Toivo Niiberg (2007 lk.6) väidab: „Lasteaed ei ole sotsialismi jäänuk, vaid kasvavat last arendav keskus, kus töötavad väga head pedagoogid - metoodikud“. Laps hakkab oma tegevust ja „mina“ mõtestama, kui teda sihiteadlikult arendatakse. See ei tohi ega saa olla juhuslik tegevus, vaid nõuab väga oskuslikku ja vastutusrikast, traditsioonidest lähtuvat ning rahvuslikke juuri arvestavat õpetust, mis kestab sünnist surmani (ibid).

T. Niibergi ja M. Linnase (2007) arvates on lasteaia ülesanneteks:

• Lapse käelise tegevuse ja sõna metoodiliselt õige arendus. Seda suudavad kodus pakkuda ainult pedagoogilise haridusega vanemad. Hiljem on väga raske väära omandatu ümberõpetus;

• Annab lapse „minale“ ja selle arengule pädeva hinnangu, sest lapse kõige parem sõber on omaealine ja – sooline. Siin on tegutsemisvõimalusi rohkem kui kodus. Kõige suuremat tahtmatut karistust kannab üksik koju „unustatud“ või ainult täiskasvanute maailma „aheldatud“ laps;

• Aitab õigel ajal tunnetada oma rahva traditsioone ja juuri, kujundada õiget ja tervet rahvuslikku uhkust ning austust teiste rahvuste ning nende kommete vastu;

• Aitab kaasa lapse sotsialiseerumisele. Siin õpib laps suhtlema teist laste ja täiskasvanutega;

• Laps saab viibida üsna palju värskes õhus. Sageli puuduvad elamute läheduses laste mänguväljakud, liivakasti on vallutanud kassid jne.

• Eriti vajalik kakskeelse pere lastele. Lapsed on altid õppima keeli, üheskoos mängides saab võõras keel kergesti suupäraseks.

• Laps tutvub erinevatesse usundidesse, erineva nahavärvi ja rahvuse ning – materiaalse taustaga lastega. Ta saab aru, et kõigil on siin ilmas koht, õigus, eripära ja ühtsus.

Lasteaia- ja kollektiiviküpsus Laps tuleb lasteaeda minekuks ette valmistada, teda suure kollektiiviga järk- järgult harjutada. Tiina Tambaum (1999) toob välja oskused, mida peaks lasteaeda minev laps oskama. Kõigepealt tuleks last harjutada:

 Režiimiga, mis kehtib selles vanuserühmas. Kõige olulisem on, et vanem tutvuks lapse une- ja söögiaegadega, et juba varakult last uueks olukorraks ette valmistada;

• Lasteaeda minev laps peaks oskama tassist juua ja lusikaga süüa. Lapsele tuleks õpetada kõikide toitude söömist, et kujundada õigeid toitumisharjumusi;

Potil käimisega. Laps peab iseseisvalt või täiskasvanu meeldetuletusel ja abistamisel oskama kasutada potti;

Riietumisega. Laps peaks oskama ennast lahti riietada ja täiskasvanu abiga ennast riidesse panna;

Varajase tõusmisega ja lasteaeda minekuga. Esialgu on soovitav tulla koos lapsega lasteaia ruumide ja õpetajaga tutvuma;

Aru saama kõige lihtsamatest palvetest: pane, too, vii, lähme jne. 1.2 Kodu ja lasteasutuse koostöö

 Kohanemine lasteaiaga Sõim ehk kuni kolmeaastaste rühm on koht, kus laps õpib ise hakkama saama ja teiste seas käituma. Lastesõimes õpib ta suhtlemist ja kollektiivis toime tulemist. Samuti õpib laps sõimes lauakombeid, kaaslastega arvestamist, hügeeni ja korra hoidmist jne. Seda kõike tehakse mänguliselt ning loovate tegevuste kaudu. Tulemusteni jõutakse täiskasvanu eeskujul, ühise tegutsemise ning rühmakaaslaste toel. Lasteaias õpetatakse, kasvatatakse ja arendatakse last pidevalt. Siin omandab laps lisaks uutele teadmistele ka hingeharidust ning üldteadmisi elust ja inimestest.

Sõimelapse päev on vaheldusrikas, mäng vaheldub mõttetööga. Mängus areneb loovus, kujutlusvõime ja suhtlemisoskus. Lapsel on mängus kergem luua sotsiaalseid kontakte ja suhteid, elada läbi emotsioone (Saar 1997). Niipea kui laps hakkab tajuma emast eemalolekut, hakkab ta seda lahusolekut mänguga täitma. Lastesõimes muutub laps iseseisvamaks ja enesekindlamaks, ta õpib endale teadvustama, mida ta tahab või oskab. Samuti õpib ta teistega arvestama, jagama mänguasju ja õpetaja tähelepanu. Ta õpib suhtlema ka täiskasvanutega, mis on väga tähtis sotsialiseerumisel. Esmakülastusel nähakse lasteasutust tervikuna ja saadakse sellest ülevaade. Järgmistel vaatlustel tulevad esile juba subsüsteemid- personal, administratsioon ja teised vajalikud allsüsteemid. Pikemal vaatlusel eristuvad need järjest selgemalt (Klefbeck, Odgen 1991).

Esimene kohtumine lastevanemate ja lastesõime personali vahel on eriti oluline. Nende esimeste kontaktidega pannakse alus edaspidisele koostööle, sellest oleneb, kuivõrd hakkavad lapsevanemad usaldama ja hindama sõimerühma personali (Mänd 2003). Eduka koostöö eelduseks võib pidada usalduslikkust, mõlemapoolset avatust, teise poole kasvatustegevuse austamist ja lapse toetamist peres (Almann 2004). Kasvatajal tuleb varuda vanemate jaoks piisavalt aega. Õpetaja esmaülesanne on luua heatahtlik ja pingevaba õhkkond, et saavutada suhetes maksimaalne avatus. Eesmärk on ju võimalikult täpselt mõtestada lapse olemus ja tema vajadused (Kraav 1999).

Tore, kui enne sõime tulekut on tutvutud lasteaia territooriumiga, vaadeldud ka lasteaeda väljaspoolt. Mängud koos teiste lastega, jalutuskäigud lasteaia ümbruses, mis võimaldavad oma silmaga näha, mis lapsed seal teevad ning missugused on mänguväljakud ja spordivahendid. Peatumine õuealal ja teiste mängude jälgimine tekitab lapses huvi ja küsimusi nähtu kohta (Talts, Tilk 1997).

Sellest, et laps on sõime koha saanud, teavitab juhataja varakult vanemaid. Juba siis võiksid vanemad tulla tutvuma rühma personali ja ruumidega. Samuti saab siis vestelda olulistest kasvatusküsimustest, rääkida lapse arengust, tema vajadusetest, harjumustest, lapse senisest päevakavast, põetud haigustest, kodustest oludest ja muudest last puudutevatest seikadest. Kui lapse kodune päevakava erineb oluliselt lastesõime omast, siis saavad vanemad hakata kodust päevarütmi vähehaaval ja ettevaatlikult lastesõime päevakavaga kohandama.(Mänd 2003, Macauley 2004).

Ka lõunane magamine on paljudele lastele probleemiks (Almann, Kuusman 1999). Söömisega uues kohas harjub laps kiiremini kui magamisega (Niiberg, Linnas 2007).

Olulised on hügeeniharjumused (iseseisev söömine, riietumine, potile küsimine, puhtuse pidamine). Kui seda kodus pole õpetatud, kohtub laps taas uute raskustega (Tulva 1985). Lasteasutuse eelnev külastamine, mis esmapilgul näib ehk teisejärgulisena, vöib saada kodu ja lasteaia edasise koostöö oluliseks ja määravaks eelduseks. Mitte kõik lapsevanemad ei pea vajalikuks ja võimalikuks lasteaeda eelnevalt külastada (Almann, Kuusman 1999). Väikelaps võib karta võõraid inimesi ja uut ümbrust, seetõttu tuleb talle nendega tutvumist võimaldada koos talla turvalise ja tuttava inimesega, emaga või isaga. On väga tähtis, et üks vanematest saaks olla esimestel päevadel koos lapsega. Ema või isa tutvustab last uue ümbrusega, teiste lastega ja täiskasvanutega. Oma vanema kohalolek annab lapsele kindlustunde ja kiirendab lapse kohanemist uute oludega. (Mänd 2003).

On selliseid lapsi, kes võõrastavad omaealisi. Siin saab ainult ema või isa oma lapsele toeks olla ja mängida koos tema ja teiste lastega. Mäng mõjub nukrale lapsele palsamina, sest mängides unustab laps oma mured. Soovitav oleks ema rühmas viibimine vähemalt kahel esimesel sõimenädalal. Sel ajal tutvub vanem sõime eluga igakülgselt. Lapsevanem peab saama turvatunde, et tema lapsega ei saa lasteasutuses midagi juhtuda ja sealsed töötajad lapsele liiga ei tee. Teiselt poolt avaneb õpetajal võimalus tutvuda uue lapse kõrval ka tema vanematega. Õpetajal on võimalik tutvuda lapse iseärasustega, harjumustega ja saada teavet tema tervisliku seisundi kohta. (Hallikmann 1996).

Vanema lasteaias viibimise aeg on oluline ka vanemale endale. Kuna lapsevanema suhtumine lasteasutusse hakkab paljuski sõltuma tema ja õpetajate vastastikusest mõistmisest, tuleb ennekõike huvituda, kuidas õpetaja lastega suhtleb, neid tervitab ning lohutab kui laps ei taha vanemast lahkuda. Ümbritsevat olukorda tuleb hinnata lapse seisukohalt. Tasub pöörata tähelepanu sellele, kuidas ruumid on kujundatud ja kas lastel on piisavalt mänguasju. Kindlasti on oluline ohutus (Gottlieb 2005).

Laste vanemate rühmas viibimisel peab jälgima, et neid ei oleks korraga palju, sest teistele lastele on nad võõrad ja lapsed võivad mitte aru saada, kes siis on see tegelik täiskasvanu, kelle hoole alla on nad usaldatud. Ühel ajal ei ole hea mitmel uuel lapsel korraga tulla. Sellisel juhul ei jõua rühma personal kõigile uustulnukatele ja nende vanematele küllaldast tähelepanu pöörata (Mänd 2003). Kohanemisperiood ei tohiks tekitada lapsel stressi. Aga see ikkagi tekib, kas siis suuremal või vähemal määral. See nõrgendab lapse tervist ja muudab vastuvõtlikuks haigustele, tekivad nohu ja köha. Just siin on rühmasviibival emal tähtis roll täita, et hoida üleval lapse tuju ning luua heatahtlik ja usaldav suhtumine teistesse lastesse ja rühma töötajatesse.

Lastesõim pakub vanematele kahenädalase rühmasviibimise aja. Sageli juba pärast 2-3 päeva sõimes olekut tahab lapsevanem sellest loobuda ja lapse üksi jätta. Aga tegelikult hakkab väike laps alles kolmandal päeval nii palju toibuma ja aru saama, midagi tõsist on juhtunud. Tema igapäevasesse ellu on tulnud suur muudatus. Üheaegselt langevad talle kaela kaks õnnetust: ta viiakse tundmatusse keskkonda ja ema, see ainus ja armastav, jätab ta maha. Me kõik teame, et enamik lapsi sõime tulles nutab hirmutundest. Et seda kuidagimoodi vältida, tuleb vanemal last abistada lastesõimega kohanemisel.

Esimene kohanemisnädal on otsustav. Soovitame vanematel aega selliselt planeerida, et nad saaksid esimesel nädalal lapse koju viia pärast mõnetunnist rühmas viibimist. Teisel nädalal võiks laps rühmas olla 4-5 tundi, kolmandal nädalal jääks laps lõunauinakule, neljandal nädalal jääks peale uinakut natukeseks mängima. ( Hallikmann 1996) Lubame uusikul kaasa võtta koduse armsa mänguasja, sest uut on korraga väga palju (Tulva 1985). Last aitab kohanemisel kaisuloom, vana lutt, mõni riidetükk või tema titeaegne padi- need loovad talle turvatunde ja aitavad kohaneda uute oludega (Mänd 2003). Niinimetatud siirdeobjektid esindavad illusiooni, et laps kannab enda ja ema keha omadused- pehmuse, lõhna jne- mõnele esemele, mille üle laps saab valitseda (Mangs, Martell 2000). Need esemed annavad lapsele kindlustunde, kui nad tunnevad ennast üksikuna või kaitsetuna (Ford 2003).

Mõned lapsed väsivad esimestel päevadel väga ära uute muljete rohkusest, uue tegevuse ja suure kära tõttu. Kui laps tuleb koju äravaevatuna ja väsinuna, ei tähenda see veel, et ta ei suuda harjuda. Pidage õpetajaga nõu, kas poleks mõistlik jätta ta 1-2 korda nädalas üldse koju (Spock 1985). See võiks olla kindel nädalapäev, sest pisikesele on rütm väga oluline. Selles vanuses lastele on oluline see, et hommikuti võtab teda vastu tuttav inimene, oma rühma õpetaja. See on lapse turvalisuse ja hea enesetunde seieukohalt väga vajalik. See on ka väikelapse arengule oluline tingimus. Hästi sujuv kohanemisaeg hoiab ära emotsionaalset stressi, mis omakorda vähendab laste haigestumist (Mänd 2003). Lapsele tuleb anda aega rühma töötajatega tutvumiseks ja julgustada teda ise kontakti looma. Südamlike ja usalduslike suhete tekkimine eeldab täiskasvanult ettevaatlikku ja sõbralikku lähenemist ning lapse kui isiksuse märkamist. Emal peab hommikul olema piisavalt aega oma lapse jaoks, ema kiirustamine ja ebakindlus mõjub ka lapsele halvasti. Õhtune kojuminek ei tohiks jääda väga hiljaks, sest rühmaruumi üksinda jäämine tekitab lapses mahajäätuse tunde. Ema ja isa sõbralikkus kõigi vastu julgustab last ning aitab lapsel kohaneda. Lõbusa meelega tegus ema või isa saab koos õpetajaga ära hoida kohanemisperioodi hädad ja hakkab ka ise lasteaeda usaldama ja sellest lugu pidama. Vanemate suhtumine kandub üle ka lapsele.

Tagasi : Üles
www by c m a